loodus on ikka tark

niisiis olen ma üle mitme-mitme aasta päris haige. ausalt, ma ei mäletagi, millal viimati nii tõsiselt. ja tegelikult olid märgid juba mõnda aega. ütleme nii, et Maslow'i püramiidi fundamendis oli auke ja ülemistel korrustel puhub lausa kõle tuul. natuke jahedat meretuult lisaks ja nii ta tuligi. alternatiivmeditsiin olla seisukohal, et inimene haigestub (st immuunsüsteem nõrgeneb), kui inimene on millestki väsinud...

igatahes olen olude sunnil juba neljandat päeva tubane ja täna juba täitsa naudin haigeks olemist. Kunksmoori* moodi: "ahh, kui hästi haigus võtab!" tegelikult paistab hullem möödas olevat ja boonusena olen ma tänu abikaasale tänase päeva tõesti ainult enda tohterdamisega tegeleda saanud!

heade uudiste osakonnast niipalju, et meie rõõmupall sai juba 1-aastaseks! ja siis veel see ka, et 13 päeva tagasi katki läinud kohvimasina asemel saadeti nüüd meile tema uuem ja noorem õde.


* me vaatasime ühel pühapäeval terve perega ETV telelavastust "Kunksmoor"

murphy

miks asjad juhtuvad alati siis kui mul ei ole kelleltki abi paluda ja ma pean ise pusserdama hakkama? selle kohta on kindlasti mingi Murphy seadus ka olemas...

When was the last time you felt happy?

S: How often do you feel happy in your relationship?
C: Everyday.
S: You feel happy everyday?
C: Not all day everyday but every day!

Sex and the City (2008)

raamatud

ma elan nagu muinasjutus. asjad, mida ma ammu olen mõelnud, et võiksid juhtuda, juhtuvadki!

ma olen ikka valikuliselt raamatuid ostnud, isegi kui ostmise hetkel pole teada, millal ma seda lugeda saan. ma olen kasvanud kodus, kus on palju raamatuid. ja meie naabermajas oli raamatupood, kuhu ma kogu vanaisa antud kommiraha jätsin. sellise ajaloo tõttu ei tunne ma ka raamatuid ostes süümekaid.

nüüd lõpuks olen ma leidnud aja, mil ma saan varem pooleli jäänud ja ka alustamata raamatuid päriselt lugeda. asi on juba nii hulluks läinud, et ma arvestan aega nagu ühe viimati loetud raamatu tegelane- selle järgi, kui mitu lehekülge ma selle ajaga lugeda oleks jõudnud.

managerist ja personaaltreenerist

... ehk siis mul on nad mõlemad olemas! manager hoolitseb igal võimalusel selle eest, et mul ikka korralik varustus oleks. ja mis seal salata, eks heade asjadega on ju ikka veel toredam trenni teha küll. no ja siis vajadusel toetab ta ka moraalselt, rääkides mulle millegipärast juttu kärnas kärsast ja muud sellist.
personaaltreener on aga kogu aeg mul sabas. või õigemini alati sammuke minust ees. täna käisime jälle jooksmas. ikka tema ees ja mina sörkides järgi. muudkui vaatab otsa ja naerab! ma võtsin salaja raamatu kaasa. noh, et kui enam joosta ei jaksa, siis teeks pausi, naudiks ilma ja loeks. aga kus sa sellega- nii kui seisma jääd, nii on kõva kisa lahti ja tuleb aga trenni edasi teha. siuke elu mul. polegi kõige hullem, eksole!

distantssuhtest ja valikutest

rääkisime ükspäev sõbrantsiga distantssuhetest. eks tänapäeva elu ongi natuke teistmoodi ja siuke variant ei olegi enam miskit nii erilist. vähemalt ma oskan täitsa vabalt kohe mitu mitu paari oma tutvusringkonnast nimetada, kes vähemalt mõnda aega nii on hakkama pidanud saama. niisiis sõbrants on hetkel valiku ees, et kas või mis (iseasi kas kaine mõistusega on alati siukseid asju üldse võimalik otsustada). no ja mina siis vist suht vana kala.

et minust/meist siis. kõigepealt oleme ikka tõesti erilises olukorras, sest traditsioonilisest ühiskonnast tulnute jaoks on täiesti iseenesest mõistetav, et me vähemalt praegu ainult ninapidi koos peaksime olema, oleme ikka väga paljusid silmi pööritama saanud. enamasti muidugi vaadatakse mulle otsa ja küsitakse, et miks ma siis ei ole ära kolinud...

aga sellline oli meie kokkulepe- et pingutame natuke niiviisi ja pärast ehk sellevõrra lihtsam mõningaid järgmisi otsuseid teha. kellelegi seda varianti kodus järele proovimiseks küll soovitada ei julge. eks igaüks teeb oma valikud ise. tahtsin pigem enda jaoks ka mõned mõtted alles jätta. ma ei saa küll 100% mõlemi eest rääkida, aga enda seisukohalt võin öelda, et see oli õige otsus. aga sellise asja õnnestumiseks peavad ilmselgelt mõned tingimused täidetud saama.

kõigepealt ilmselt on palju kaasa aidanud see, et me ei olnud alles tuttavaks saanud, vaid juba mõnda aega koos olnud, niiet teatud rutiingi olemas. niipalju kui seda meie puhul üldse olla saab muidugist. sellevõrra parem ka teineteise tundmine ja mitte väheoluline- usaldus. lisaks sellele veel teineteisega rääkimise-kuulamise oskus, mis läbi mõningate õppetundide ja möödarääkimiste hästi tööle on hakanud. no ja muidugi geograafia ja tänapäeva liikumisvõimalused, mis võimaldavad ikka asjade kriitiliseks minnes suht lihtsalt jälle omavahel kokku saada. lisaks veel teadmine, millal see kõik umbes otsa saab ja kui palju veel pingutada vaja. no ja siis muidugi piisavalt huvitavaks elatud elu, et ka teineteisest eemal olles üksinda iseendaga igav ei ole.

see aasta on üllatavalt kiirelt möödunud. loomulikult on raske olnud, kui peab üksi külmade linade vahele pugema. ja süüa ei viitsi ka ju nii korralikult vaaritada. ja igasugu seltskonna- ja kultuuriüritustel oleks palju lahedam koos käia jne jne. vähemalt samapalju saab siia kõrvale ka plusse panna: on peaaegu et võimatu teineteisest ära tüdineda. koos oldud aeg on ekstra kvaliteediga ja mõtetuteks nääklemisteks ei jää lihtsalt aega (mitte et me varem mingid taldrikuloopijad oleksime olnud). lisaks sellele õpid sa inimest tundma hoopis uue nurga alt ja see on hämmastav, kui palju häid üllatusi veel peidus on :).

ma ei oska öelda, mida ma järgmine kord teeksin, kui miskipärast samasse olukorda satuksin. ilmselt see sõltubki väga väga paljudest nüanssidest. aga praegu igatahes lõpp paistab ja ma pakin vaikselt asju...

salaunistused

käisime sõbrannaga kohvikus ja no mis me seal ikka tegime- pläkutasime. ja siis ta tuli välja avaldusega, et nüüd on elu paigas ja justkui unistamisel enam mõtet polekski. noh et kaks last ja mees, kes on teel professori tooli poole- siis ju enam miskit kardinaalselt muuta ei ole võimalik.

well, mina ikka ei taha nii kergelt alla anda. kuigi mul ei ole ülaltoodud tingimused täidetud, tahaks ma ikka mõelda, et kui kopa ette viskab, siis võib otsast alata. ja oma lühikese elu jooksul on mul täitsa mitu asja teostamata jäänud.

üks neist on kindlasti kohviku mõte. mis oleks koht täpselt minu kiiksudega ja kus ma saaks inimestele ise kohvi lauda viia ja mõnikord ka mõne huvitava persooniga ehk natuke juttugi ajada.

siis olen ma ikka jälle tahtnud ära proovida filmide tõlkimise tööd. mitte et mul mõni võõrkeel nii heal tasemel oleks, aga ikka tundub telekat vaadates, et appi, kes siis niiviisi. see oleks ju ka natuke arendav töö ja mulle tundub, et suht paindlik ka.

ja lastbutnotleast- juba noore plikana on mul põlvi nõrgaks ajanud suursaadikute salapärane maailm. küll peamiselt läbi raamatute, aga ikkagi. midagi selles on, mis tõmbab.

niiet olgugi, et mul on korralik cv ja selliseid mõtteid üks mõistlik naisterahvas ju ei peaks mõtlema, siis ei keela ma mõnikord endale unistamist.

suurusehullustus

suvel millalgi ma avastasin, et tean, mis tunne on koer olla. nüüd olen ma sellega vist ära harjunud! praeguseks arvan teadvat, mis elu elavad ülekaalulised. no minu kehakaal on paari-kolme kuu jooksul tõusnud üle 10%. kõige rohkem reedavad seda muidugi riided. loomulikult on sellel ka positiivne pool- täiesti õigustatud on uute riiete ostmine (ma olen ju ikkagi naine), sest no vanad ei lähe mingi valemiga selga. teine hea asi on veel- riietekapis õnnestub suhteliselt valutult inventuuri tegemine- sest kui need asjad seal kasutult seisavad (mõned neist juba ikka üle aasta vast), siis ei ole ju nii kahju neist ka loobuda.

aga mitte ainult. mingi uus nipp tuleb leida varvasteni jõudmiseks. selliseid kõverikke kreeka-E poose ma lihtsalt ei suuda enam sisse võtta, et küüsi näiteks ilusaks lihvida. ja nagu ikka- ei ole halba ilma heata- alati on võimalus siis ennast prohvidel poputada lasta. samasse kategooriasse käivad ka kõik muud massiga kaasnevad vaevused. ikka annab üks või teine koht endast märku, tuletades ühtlasi meelde, et peaks massööri juurde uue aja kirja panema :P

no ja siis muidugi kõik voodit puudutav, kõik on uus ja avastamist kui palju, paljud harjumused olen pidanud ümber harjutama. tuleb välja, et isegi külje keeramine võib mingil hetkel osutuda üsna mitmest operatsioonist koosnevaks protsessiks.

lisaks kõigele välisele on hästi palju ikka mõtlemises kinni. endal mul on küll tunne, et ma olen kolm korda suurem kui varem ja minu minapilt on seetõttu kolm korda koledamaks läinud. ümberkaudsed minuga seda arvamust päris ei jaga. ja ma olen hirmus tänulik oma kaasale, kes mind kõigest hoolimata toetanud on ja jätkuvalt ilusana tundma suudab panna.

kõigest hoolimata ei ole ma veel alla andnud ja üritan endiselt vaikselt trenni teha. kuigi mõnikord on küll tahtmine pigem kodus raamatut lugeda. õnneks pole ma veel päris lõplikult unustanud seda mõnusat tunnet, mis spordiga kaasas käib. loodetavasti ei unustagi! tõsi, olen pidanud korduvalt ala vahetama. kõigepealt tuli loobuda jooksust ja teistest pulssi kõrgele ajavatest tegevustest, mis sai siis ratta vastu välja vahetatud. ja kui see lahendus ka enam ei toiminud, siis tuli kõikide paksude päästerõngast haarata, ehk siis ujumine meelde tuletada. vees on endiselt hea kerge, niiet mõnikord kipub kaalunumber lausa unuma. spordi teemaga seoses on ka kaks uut vidinat tekkinud- et ikka oleks motivatsiooni liigutada! natuke on ikka äge vaadata ka kui palju kaloreid kulub, kui kõrgele pulss läheb ja üldse mitu sammu sa teinud oled.

ja kokkuvõttes ei olegi kõige hullem. kõige sellega käib kaasas palju positiivset, pealegi paksud pidavat ju rõõmsameelsemad olema. aga kõigest sellest täpsemalt natukese aja pärast

resümee

lihtsalt enda jaoks on mõnikord kasulik asju üle vaadata- et ikka meelest ei läheks, kui hea on ;)! Elisabet Tamm kirjutab jaanuarikuu Eesti Naise viimasel lehel mõnusatest muredest. loen seda ja ahmin õhku- nii palju äratundmist läbi ühe võõra inimese kirjutatu. deja vu'na kuulen täiesti erinevatest allikatest, et mis eestlastel ometi viga on- kuidagi ei julgeta tunnistada õnnelik olemist. justkui kartes ära sõnuda või miskit. tegelikult võib ka õnnelik olemine nakata ja nii saab ju väga lihtsalt maailma paremaks ;).

minu õnnelik 2007 siis:

jaanuar: kui suur ja väike seier kohakuti said ja 6 asemel 7 ette keerati, siis Ta ütles, et nüüd hakkas üks hea aasta. mina nautisin lihtsalt hetke ja olin õnnelik selle üle, mis siis oli. pärast läbi äärelinna kodu poole jalutades, hakkas kohale jõudma...

veebruar: õnn võib olla lumine, libe ja pärast eneseületamist oiiiii kui magus.

märts: õnn võib tulla läbi skype'i otse pommiaugu kõrvalt.

aprill: siis kui kõik olid rahutud ja segaduses, käisin mina ringi kui totakas- kustumatu naeratus näol. nii õnnelik polnud ma juba väga ammu olnud. ja päike paneb kõik teemantid veel ilusamini särama!

mai: õnn võib peituda kahes triibus =

juuni: õnn on see, kui saad teha asju, millest pole julgenud unistadagi ja kõik tundub võimalik

juuli: õnn on see, kui ohjad on sinu käes (sõna otseses mõttes)

august: õnn on ümmarguse rõnga kujuline ja mahub 3 tähe sisse.

september: õnn on see, kui sul on sõbrad

oktoober: õnn on tunda iga rakuga, et sinu sees on elu.

november: mõnikord piisab õnnelik olemiseks lihtsalt mõne suurlinna peatänaval päikese käes jalutamisest.

detsember: õnn on teha tööd, mis Sulle meeldib ja saada ka väärilist tagasisidet.

ja suurim õnn on see, kui saad kõike seda kellegagi jagada. kellegagi, kes mõtleb sinuga väga sarnaselt, keda saad usaldada ja kes sind usaldab. mina olen õnnelik!

2007 on minu senise elu parim aasta olnud. kui järgnevad oleksid pooltki nii vägevad, siis oleks ma ikka väga õnnelik!

üllatamisest

ma olen ikka mõelnud, et uutel inimestel meie elus on meid palju kergem üllatada. nad on puhtad lehed ja neilt ei oodata midagi. siis tundubki iga väiksemgi liigutus justkui võlukunstina. sellepärast ilmselt töötavad kõik suhted vähemalt mõnda aega ja püsima jäävad need, mis leiavad midagi ühist ka siis kui üllatusmoment möödas on- aga see on juba teine teema.

ma tean, et mind on raske üllatada. ja ma ei tee seda meelega. ning ma pole kindlasti ainuke. ja sellel on erinevaid põhjuseid. tegelikult pole üllatamiseks ju üldse palju vaja. või siis just ongi väga palju vaja- tahtmist on vaja. mulle öeldi eelmisel nädalal TEMA kohta täitsa õigesti- just sellepärast ongi tema TEMA, et lisaks miljonile muule olulisele asjale, suudab ta mind jätkuvalt ja täiesti siiralt üllatada. ma isegi ei tea, kuidas ta seda teeb (ja ei tahagi teada), aga välja tuleb see tal tõepoolest. seekord siis üks suur pihutäis värvilist rõõmu keset kogu seda hallust. puhas rõõm!

kõige kallim ilma peal

mul on nimelt eriline anne leida poest ülesse kõige kallimad asjad. ja selleks ei pea üldse mitte bränditeadlik olema. lihtsalt lähed poodi ja vaatad, mis Sulle meeldib, enne kui hinda vaatad. ja voilà! täna õnnestus see mul eksimatult saapapoes. noh ja eelmisel nädalal õnnestus mul vist ka kõige kallimad poed ülesse leida. nimelt juhtus nii, et sai mööda Pariisi kõige tuntumat tänavat jalutada no ja siis ka mõnda poodi piilutud. igatahes nüüd ma siis tean, kes on Louis Vuitton ja mida ta teinud on. ma olen Eestiski pigem akna-ostleja, aga peale moepealinna külastamist tundub koduste hindade üle arutlemine kerge huumorina. no tegelikult meeldivad ju mulle ka kvaliteetsed, ilusa disaini ja kihvti kiiksuga asjad. aga kui ikka peab valima, kas 5000 EUR-i eest osta üks reisikott või pakkida lennufirmalt tasuta saadud kohver ja sama raha eest kuhugi reisida, siis ikka valikut ju pole...
ja ma arvan ikka veel, et peaksime vähem tarbima ja rohkem lihtsalt meid ümbritsevatest inimestest rõõmu tundma. minu ümber on neid palju ja toredaid. kõige kallimad!

positiivsus müüb

tegelikult me kõik tahame enda ümber positiivset. positiivsete inimestega on palju lihtsam suhelda. positiivsus tõmbab ligi. ja ka ärimehed on selle ära tabanud- Nissan on teinud auto, milles on positiivsuse robot. poes uut duššigeeli otsides osutus valituks pudel nimega "Happy times" ja üldse on viimase aja valikutes oranžid värvid, tsitruse lõhnad ja lõbusad tegemised.
ja kui kõigest hoolimata mõnikord ikka raske on, siis on mu kõrval inimene, kes tuletab vaikselt meelde, et tegelikult Sa ju ei ole selline ja et tegelikult on kõik hästi. see on nii hea teadmine!

tiitleid juurde ma ei lisa

mõnikord on täitsa vahva olla puhas leht- ilma sotsiaalse kuuluvuse, ameti, perekonnaseisu, tervislikuseisundi ja kõige muuta. tegelikult olen ma ju kõige selle nimel vaeva näinud ja lausa väga uhke, et ma olen seal, kus ma parasjagu olen. aga mõnikord on ütlemata mõnus uute inimestega kohtudes olla sellest kõigest kõrval ja lasta kujuneda arvamusel, mis tekib just sel hetkel.
no tegelikult- kui tihti me kohtume inimestega, kes ei oska sind kuhugi kasti paigutada. enamasti kohtutakse ikka mingis kontekstis- töisel koosolekul, ühiste sõprade juures vms. ja siis me kohe teeme mõned linnukesed inimese ankeeti: ahaa, see firma, ahaa, nende sõber jne jne. siis vahelduseks on ütlemata mõnus piiluda kellegi teise maailma, kus sind võetakse vastu ilma igasuguse eelarvamuseta. tõmbad hommikul soni kõrvuni pähe ja astud päikeselisse maailma. kus hetkeks ei lahterdata sind mitte kuhugi. lihtsalt lähed ja sul lastakse olla.
veelkord- ma ei taha mingi hinna eest ühestki kastikesest välja astuda. vastupidi. aga oli lihtsalt üllatavalt kosutav olla taas kord lihtsalt mina. nii ehk ei kaota me ennast päris ära :).

pühapäevad on mõnusad

mõned hommikud lihtsalt on sellised, et juba hommikul ärgates tead, et tuleb hea päev. eriti kehtib see pühapäevade kohta. kui laupäev kulub enamasti asjatamisele ja pikast töönädalast taastumisele ja tagajärgede likvideerimisele (a'la väljamagamine, külmkapi täitmine, koristamine jne) siis pühapäev on tavaliselt selline boonus nädala lõpuks. siis proovin ma teha asju, mida muidu ei jaksa, ei jõua, ei saa. ja täna on jälle üks neist päevadest :)

kas roos jääks ikka roosiks?

Shakespeare kirjutas "Romeos ja Julias"

What's in a name? that which we call a rose
By any other name would smell as sweet;

Juba mõnda aega olen ma nime olemuse ja tähenduse üle juurelnud. Võib-olla me tõesti alahindame nime mõju. On muidugi näiteid ka teisest äärmusest - terve pseudoteadus ehk numeroloogia ju nime tähenduse välja arvutamiseks leiutatud. Ja kuhugi maani saavad nime panijad mõjutada selle omaniku võimalikku käekäiku. Ehk siis on ju nimesid, mida suurema tõenäosusega väänama hakatakse. Ja kui nimeomanik ei ole piisavalt sirgeselgne, siis ei saagi ta sinna midagiparata. Loomulikult on siia kõrvale ka näiteid, kus inimesele lihtsalt ei hakka külge need hüüdnimed- sest ta on oma loomult totaalselt stereotüübi vastand. Siiski on vist nii, et vanemad saavad õnnestunud nimevalikuga ühe väikese inimese elu palju kergemaks teha. Kui nad just muidugi ei takerdu oma egoismi ja ei jää imetlema oma fantaasialendu.

Ja kas ohakas säilitaks kogu oma olemuse kui ta ühel päeval roosiks ümber nimetada? Või hakataks temasse teisiti suhtuma?

Oma kogemusest võin öelda, et ümbernimetatul endal on vähemalt esialgu suur segadus ja identiteedikriis. Muidugi on ka nimevahetuseks erinevaid põhjuseid. Mõned püüavad sellega oma eelmist elu varjata, teised teevad seda jälle traditsioonidest lähtudes ja neid põhjuseid on ilmeselt veel palju teisigi. Kuid sõltumata tagamaadest tuleb kõigil nimevahetajatel puhtalt lehelt alustada. Ja isegi kui ohakas säilitab oma karuse välimuse, on mingi seletamatu nüanss, mis paneb temasse roosi nime all veidi teistmoodi suhtuma.

Alustuseks

See ei ole esimene kord kui ma ajaveebi kirjutada proovin. Muutunud asjaolude tõttu tuli aga otsustada, et kas täitsa ära lõpetada või uus formaat ja väljund leida. Proovisin mõnda aega ilma olla, aga nii ei olnud ka hea. Millegipärast on mul erinvatel põhjustel mõnikord seda kirjutamist vaja. Et oleks koht, kuhu mäletamist väärt asju talletada. Ja samas, et oleks koht, kuhu kirjutada. Just kirjutamine on mõnikord mulle teraapiana mõjunud ja oma mõtetes selgusele jõuda aidanud- isegi kui lugejad väidavad, et mitte midagi aru ei saa. Justkui peen huumor udus...