suurusehullustus

suvel millalgi ma avastasin, et tean, mis tunne on koer olla. nüüd olen ma sellega vist ära harjunud! praeguseks arvan teadvat, mis elu elavad ülekaalulised. no minu kehakaal on paari-kolme kuu jooksul tõusnud üle 10%. kõige rohkem reedavad seda muidugi riided. loomulikult on sellel ka positiivne pool- täiesti õigustatud on uute riiete ostmine (ma olen ju ikkagi naine), sest no vanad ei lähe mingi valemiga selga. teine hea asi on veel- riietekapis õnnestub suhteliselt valutult inventuuri tegemine- sest kui need asjad seal kasutult seisavad (mõned neist juba ikka üle aasta vast), siis ei ole ju nii kahju neist ka loobuda.

aga mitte ainult. mingi uus nipp tuleb leida varvasteni jõudmiseks. selliseid kõverikke kreeka-E poose ma lihtsalt ei suuda enam sisse võtta, et küüsi näiteks ilusaks lihvida. ja nagu ikka- ei ole halba ilma heata- alati on võimalus siis ennast prohvidel poputada lasta. samasse kategooriasse käivad ka kõik muud massiga kaasnevad vaevused. ikka annab üks või teine koht endast märku, tuletades ühtlasi meelde, et peaks massööri juurde uue aja kirja panema :P

no ja siis muidugi kõik voodit puudutav, kõik on uus ja avastamist kui palju, paljud harjumused olen pidanud ümber harjutama. tuleb välja, et isegi külje keeramine võib mingil hetkel osutuda üsna mitmest operatsioonist koosnevaks protsessiks.

lisaks kõigele välisele on hästi palju ikka mõtlemises kinni. endal mul on küll tunne, et ma olen kolm korda suurem kui varem ja minu minapilt on seetõttu kolm korda koledamaks läinud. ümberkaudsed minuga seda arvamust päris ei jaga. ja ma olen hirmus tänulik oma kaasale, kes mind kõigest hoolimata toetanud on ja jätkuvalt ilusana tundma suudab panna.

kõigest hoolimata ei ole ma veel alla andnud ja üritan endiselt vaikselt trenni teha. kuigi mõnikord on küll tahtmine pigem kodus raamatut lugeda. õnneks pole ma veel päris lõplikult unustanud seda mõnusat tunnet, mis spordiga kaasas käib. loodetavasti ei unustagi! tõsi, olen pidanud korduvalt ala vahetama. kõigepealt tuli loobuda jooksust ja teistest pulssi kõrgele ajavatest tegevustest, mis sai siis ratta vastu välja vahetatud. ja kui see lahendus ka enam ei toiminud, siis tuli kõikide paksude päästerõngast haarata, ehk siis ujumine meelde tuletada. vees on endiselt hea kerge, niiet mõnikord kipub kaalunumber lausa unuma. spordi teemaga seoses on ka kaks uut vidinat tekkinud- et ikka oleks motivatsiooni liigutada! natuke on ikka äge vaadata ka kui palju kaloreid kulub, kui kõrgele pulss läheb ja üldse mitu sammu sa teinud oled.

ja kokkuvõttes ei olegi kõige hullem. kõige sellega käib kaasas palju positiivset, pealegi paksud pidavat ju rõõmsameelsemad olema. aga kõigest sellest täpsemalt natukese aja pärast