kuidas roheliseks saab?

Mul on veel üks Petrone kirjastuse raamat: "Roheliseks kasvamine". Minu arvates saab see roheline olemine tulla ikka ainult inimese enda seest ja tasapisi. Sellised suured aktsioonid (nagu selle aasta kevadine prügikoristus) on küll üllad, aga vähemalt minule mõjub selline tasane lähenemine paremini vist. Igatahes on "Roheliseks kasvamine" tõepoolest mõnus teekaaslane sinna rohelise poole ja selles mõttes missiooniga raamat.

Raamatus on väga palju erinevaid teemasid ja erineva käsitlusulatusega teemasid. On suuri ja ülevaatlike globaalprobleemide lahkamist, mis panevad mõtlema ja edasi uurima. Aga on ka väga konkreetseid nõuandeid-näpunäiteid-kogemuste jagamist. Mina olen nii mitmeski mõttes julgustust ja ideid saanud- nii lapse potitamise, prügi sorteerimise kui ka poes valikute tegemise osas. Väikesed lihtsad asjad, mis on kõigile jõukohased. Aga minu kõige-kõige lemmikum on muinasjutt tulevikust- aastast 2054. See mõjub hästi! Kohe nii hästi, et minu meelest võiks kooliõpetajad selle kasutusele võtta!

See on raamat, mille loed läbi ja siis hiljem võtad jälle riiulist välja, kui mõni teema eriti aktuaalselt päevakorda tõuseb. Meil on päevakorras uue auto ostmine. Loomulikult ei ole see mingi teatmeteos, mis vankumatut tõde kuulutab, kuid ta annab mõtteid, ideid ja näpunäiteid. "Roheliseks kasvamine" on mõnus ülevaade, millele on alati võimalik juurde lugeda, uurida, õppida. Meie näiteks oleme nii kaugele jõudnud, et hübriidauto ei pruugigi kõige parem valik olla, kuigi seda väga keskkonnasõbralikuks tituleeritakse.

Roheliseks kasvamise raamat teeb lisaks kõigele muule ka silmale pai. Ta on lihtsalt ilus! Ja spiraalköide õigustab ennast täiesti- sellest oskab ka lugu pidada juba minu alla-aastane lehekeeramise abiline.

See on mõnus ülevaade ühe inimese kasvamisest ja nii vormistatuna aitab ta ka paljudel teistel kasvada :)!

Läbi Anna-Maria Hispaaniani

Mulle on ikka meeldinud reisides võimalikult lähedast kontakti saada kohalikega. Alati, kui võimalik, olen eelistanud majutust mõne kohaliku juures, einestada selle koha inimeste lemmikpaigas ja teha muid mittekommertslikke asju. Samamoodi meeldib mulle lugeda selliseid isiklikke reisikirjeldusi. Olgu need siis pikema või lühema perioodi jooksul kogetud kogemused.
Selle aasta suvepuhkuse reisile võtsin kaasa A-M Penu "Minu Hispaania". Jõudis kirjastusest otsepostiga kenasti enne reisi minuni.

Noor naine, võõra rahva keskel- just nagu mina ju! Tegelikult mitte päriselt. Ta on veelgi põnevamas olukorras kui mina- ta on abielus kohalikuga, ehk siis hispaanlasega. Ja see annab tema elule selles riigis palju põnevama vaate. Ma pole veel ise Hispaaniasse jõudnud, aga see raamat kasvatas huvi veelgi. Lisaks ülevaatele huvitavatest kohtadest, saab natuke piiluda ka noorte inimeste elukorraldusse. Ja see võrdlusvõimalus on tore! Sellist infot turist naljalt ei saa. Aga see aitab ju neid inimesi paremini mõista! Ainult veidike arusaamatuks jäid ülevaated kohaliku statistikaameti tööst. Need tundusid kuidagi võõrkehana selles raamatus, aga ehk on kellelgi teisel sellest infost abi. Mina lugesin neid diagonaalis ja nautsin seda enam kogu ülejäänud osa raamatust! Mõnus reisikaaslane oli! Soovitan!

superficial

tänase saunaskäigu kokkuvõte: ma olen britistanist ja kuna mul on tütar, siis järelikult ka kohalik boyfriend (mis ma muidu siin saunas passin). ma ise jõudsin vaid öelda, et ma ei saa eriti veel kohalikust keelest aru. ülejäänu tekkis juba iseenesest. ma ei hakanud siis ka seda väikest peakest tegelike faktidega vaevama.
kui saaks kuidagi nii, et ma ise selliseks ei muutuks ja huvi teiste inimeste vastu ära ei kaotaks!

keelatud film

see Eestis keelatud film sai ära vaadatud. raske ja depressiivne, nagu Eesti filmidele omane viimasel ajal. mõtlemapanev. ja see kuuekuune, kes meil kodus magas, andis veel omakorda erilise perspektiivi kogu sellele filmile.

igas inimeses on peidus hea. aga see saab välja tulla ainult siis kui talle võimalus antakse. ja võimaluse saavad anda vanemad oma hoolimisega, kodu ja turvatunde loomisega. muidugi on oluline lasta inimesel ise otsustada, aga ka sellel on piirid. ja vabasurma minevale lapsele õlale patsutamine on minu jaoks liig.

minu meelest on lapse saamise otsusega kõik otsustatud. sellega sai võetud ka vastutus. ei ole nii, et ah las ta siis kasvab ja kui enam kasvada ei viitsi, siis ärgu kasvagu. see ei ole mingi nädalalõpu lehe tasuta lisa. ja kõik see taandub siiski vanematele, nende eeskujule.

kahju, et seda filmi Eestis näidata ei saa. muidugi ma saan aru miks nii. samas, minevikku ei muuda. küll aga võiks see nii mõnegi inimese mõtlema panna ja ehk mõnegi asja ära hoida.

murzilka*

abikaas sõitis komandeeringusse ja kutsus kaasa. täitsa mõnus on uutes kohtades ringi vaadata ja hommikusöögiks värsket croissant'i süüa (eriti kui söömiseks tuleb vaid suu lahti teha (suure poodlemise asemel)). üldse on see koduperenaisele tore puhkus: koristama ja süüa tegema ei pea- muudkui ole ja sära :).  ülejäänud seltskond on kahjuks enamjaolt pensionieas kohalikud, kes üritavad valget väikest muna umbes sama suurde auku saada. no ja mina üritan siis jalutades nende munadega mitte pihta saada ;). nii ma siis naudin siin.

isegi magada sai peaaegu hästi, kui välja arvata see, kuidas mu voodi oli ülesse tehtud. erinevalt kaasast, kes on siin hotellis korduvalt peatunud ja ilmselt omab teatavat usalduskrediiti, olen mina siin esmakordselt. no ja siis õhtul magama heites selgus, et minu voodis oli lisaks tavalisele setungile veel üks lisavidin- kummilina. (kes neid uusi ida-eurooplasi ja nende kombeid teab- rikuvad veel äkki madratsi ära!) sain julgustava sõna kõrvalvoodist- et ma ikka kõiki võimalusi naudiks ja kasutaks ja nii me uinusimegi. kui ma siis mõne aja pärast uuesti ärkasin- ise läbimärg, nagu oleks saunas käinud. jaaa, mu sulgurlihas funkab endiselt! lihtsalt kummi peal magamine on umbes samaväärne kasvuhoones uinumisega- higistamine on garanteeritud! mis siis ikka, sikutasin selle lisavidina oma linade vahelt välja ja siis sai matsi kombel mõnusalt kerra tõmmata! 

oh aegu, oh kombeid!

* murzilka olevat ennevanasti olnud ühe vene päevalehe tasuta kaasatulev lasteajakiri. Ja tänu ühele minu kunagisele "elukaaslasele" on see termin meil nüüd kasutuses igasugu muidusööjate kohta ;)

kõik pole alati nii nagu paista lastakse

Postimehes väidab üks ajakirjanik, et kaitseväes lokkab rehepaplus või vähemalt selline mulje mul seda kirjutist lugedes jäi.

Ma pole küll ise kunagi vormi kandnud, küll aga olen päris lähedalt kokku puutunud sellega, mismoodi need vormikandjad tegelikult elavad. Kõigepealt on nad ühe pühendunumad töötajad, keda üldse tean. Nad on 24/7 kogu hingega asja juures. Nad arutavad kõikvõimalikel hetkedel, kuidas saaks veel paremini- hoolimata vähestest ressurssidest, mis neil on asja tegelikult ära tegemiseks.

Need inimesed on viimasest 7-8 aastast umbes pool aega Eestist väljaspool veetnud. Ja seda mitte Londonis, Pariisis või New York'is mõnusalt maailma avastades, vaid mõnes sõjaväebaasis nari peal oma kodust unistades.

Nendel inimestel on enamasti elu lõpuni siduv laenuleping, et neil oleks vähegi elamisväärsed tingimused juhuks, kui neil lubatakse mõnikord umbes aasta kodumaal viibida. Teoorias peaks riik neile tagama küll ka lahenduse sellele probleemile, kuid tegelikkuses pole riigil lihtsalt jaksu ja tuleb ikkagi ise hakkama saada, sealjuures konkureerides kinnisvaraturul erasektoris palka saavate huvilistega.

Umbes pooltel neist on fantastilised elukaaslased-abikaasad, kes hirmu alla surudes oma partnereid järjekordsele missioonile saadavad, ise samal ajal kodus kahe eest lapsi kasvatades, kodu remontides ja kõige muuga hakkama saades. Teine pool seltskonda on peamiselt just oma hektilise eluviisi tõttu üle elanud mitmeid suhte purunemisi ja neid ei ootavad koju tagasi vaid vanemad ning sõbrad.

Need inimesed korraldavad Eestimaa erinevates paikades kõige lahedamaid stiilipidusid, matku ja spordiüritusi- sest ka nemad tahavad vaheldust igapäevasele hallusele ja tuuleveskitega võitlemisele- ainult, et neil ei ole võimalik sõita kogu perega Kanaaridele päikest otsima või Alpidesse mäest alla laskma, rääkimata muudest eksootilistest kohtadest.

Jne jne jne

Kui keegi ütleb, et oma õigusi nõudes on neil missioonitunne kaduma läinud- siis tegelikkuses on nad kõige suurema missiooni ja sealjuures ka ära teha tahtmisega inimesed, keda ma tean. Ja see, et lõpuks ometi püütakse oma töökohaga riskides oma õigusi riigile meelde tuletada- see ei ole mingi ahnus. Pigem on riigil suur jupp tööd tegemata jäänud. Ja kui midagi ette ei võeta, kaovad needki vähesed allesjäänud kaitseväest ja selle augu lappimiseks ei piisa sugugi mitte atraktiivsest Hummeriga sõitmisest mõne erakanali kallis reklaamklipis (kuigi iseenesest on ka see üks vajalik personalivärbamise osa).

ilmaennustus

tuleb soe talv. poes leidub vaid lühikeste varrukatega riideid. ja üldse tekib vist lähiajal vajadus varjuda. sest moetöösturid on ettenägelikult kõik riided hallikas-mustades toonides teinud. muidu äkki keegi paistab veel kogemata välja.

tervishoiust ühe kogemuse läbi

ma sattusin eile meie ravisüsteemiga kokku puutuma. erakorraliselt siis. kui ma olin lõpuks õigest uksest sisse saanud, siis esmajärjekorras tuvastati, kas ma olen ikka maksujõuline. pärast selgus, et polnudki midagi maksta vaja. muidu olid nad igati sõbralikud seal.

siis sai tükk aega oodata ja aega parajaks teha. hämmastav on see, et ooteruumis on neil ajakirjad aastast 2001 ja varasemad (kusjuures täitsa kobedad nägid välja). huvitav, et meie ajakirjade kirjastused seda pole ära tabanud- neil ju kindlasti jääb oma publikatsioone üle ja miks siis mitte ennast sel viisil reklaamida?

igatahes seal istudes ja oodates tekkis ka hirmus tahtmine neile veidi raha annetada. mitte et mul hirmsasti üle oleks. ja mingi snoob pole ma ka. ja ilmselt nad investeerivadki eelisjärjekorras hädavajalikku. aga no need ooteruumid on ikka päris õnnetud. ma olen ikka imestanud, et kuidas mõni rikkur kukub žeste tegema kui sellisest kohast läbi astuma satub. aga tõepoolest- iga päev ju ei puutu sellega kokku ja siis kui puutud ja näed, kuidas nad püüavad, aga ikka on asjal kuidagi selline second hand maik man- siis tahaks ka suuta midagi ära teha. tegelikult oleks neile vaja hoopis süsteemset lähenemist, mitte selliseid hektilisi rahasüste.

minuga suhtles üks noor ja igati sõbralik arst. tegi ilmselt kõik, mis tema võimuses oli. lõpuks kirjutas retsepti ka. aga seda nõu ta mulle enam anda ei osanud, kus kohast saab kell 10 õhtul need rohud välja lunastada.

ehk siis kokkuvõtteks- üritatakse anda endast parimat- aga väga väikeseid asju muutes saaks seda suurt ja kohmakat süsteemi palju inimlikumaks muuta mu meelest. haiglad on meil kõik küll n-ö eraettevõtted, aga seda heaperemehelikku kätt veel päris kõikjale ei ulatu. aga nad on ikka täitsa palju edasi arenenud tegelikult.

carpe diem

kummaline, et tihti me märkame inimest hinnata/tunnustada või lihtsalt hea sõnaga meeles pidada alles siis, kui on oht, et me temast ilma jääme või halvemal juhul olemegi jäänud. aga ju siis on vaja seda distantseerumist, et aru saada, mis ja kuidas tegelikult. kahju lihtsalt ses mõttes, et tihti võib kasvõi üks sõbralik sõna päeva palju ilusamaks teha. miskipärast aga ei julgeta/ei taheta/ei jõuta seda öelda enne, kui on juba hilja. aga sed aon ju nii lihtne muuta :)!

kas roos jääks ikka roosiks?

Shakespeare kirjutas "Romeos ja Julias"

What's in a name? that which we call a rose
By any other name would smell as sweet;

Juba mõnda aega olen ma nime olemuse ja tähenduse üle juurelnud. Võib-olla me tõesti alahindame nime mõju. On muidugi näiteid ka teisest äärmusest - terve pseudoteadus ehk numeroloogia ju nime tähenduse välja arvutamiseks leiutatud. Ja kuhugi maani saavad nime panijad mõjutada selle omaniku võimalikku käekäiku. Ehk siis on ju nimesid, mida suurema tõenäosusega väänama hakatakse. Ja kui nimeomanik ei ole piisavalt sirgeselgne, siis ei saagi ta sinna midagiparata. Loomulikult on siia kõrvale ka näiteid, kus inimesele lihtsalt ei hakka külge need hüüdnimed- sest ta on oma loomult totaalselt stereotüübi vastand. Siiski on vist nii, et vanemad saavad õnnestunud nimevalikuga ühe väikese inimese elu palju kergemaks teha. Kui nad just muidugi ei takerdu oma egoismi ja ei jää imetlema oma fantaasialendu.

Ja kas ohakas säilitaks kogu oma olemuse kui ta ühel päeval roosiks ümber nimetada? Või hakataks temasse teisiti suhtuma?

Oma kogemusest võin öelda, et ümbernimetatul endal on vähemalt esialgu suur segadus ja identiteedikriis. Muidugi on ka nimevahetuseks erinevaid põhjuseid. Mõned püüavad sellega oma eelmist elu varjata, teised teevad seda jälle traditsioonidest lähtudes ja neid põhjuseid on ilmeselt veel palju teisigi. Kuid sõltumata tagamaadest tuleb kõigil nimevahetajatel puhtalt lehelt alustada. Ja isegi kui ohakas säilitab oma karuse välimuse, on mingi seletamatu nüanss, mis paneb temasse roosi nime all veidi teistmoodi suhtuma.

Riigiasutused vs eraettevõtted vol.2

Ja looooooomulikult on reegleid kinnitavaid erandeid. Ehk siis olin edukualt end registreerunud ühe riigi poolt pakutava teenuse järjekorda. Olin nõus ka natuke kauem ootama, et saada hommikul kõige varasemat aega- ikka eesmärgiga võimalikult vähe oma kalli tööandja aega raisata.

Nii olingi ma täna 10 minutit enne kaheksat kabineti ukse taga. Umbes samal ajal saabus ka härra riigikontrolör. Kes muideks on maksumaksja huvides ja palgal tegutsev audiitor, kelle ülesandeks on uurida, kuidas riik ja omavalitsused on maksumaksja raha kulutanud ning mida selle eest talle pakkunud. Nagu hiljem selgus tuli ka tema pigem kodanikuna teenust tarbima.

Selgus ka see, et mõlemad me olime seal esimest korda. Ja siis selgusk veel vahe võrdsemate ja kõige võrdsemate vahel. Tõsi- peab kiitma teenindaja leidlikkust. Ehk siis nimekam meist suunati kabinetti eelisjärjekorras vastuvõtule. Kordan veel kord- et olin ekstra palunud kõige varasemat aega endale. Mind aga saadeti maja teise otsa pabereid vormistama. Tagasi tulles sain veel u. 20 min oodata, et siis lõpuks jõuda selleni, milleks ma sinna läinud olin. Kusjuures, veel sel ajal kui ma täisõiguslikult juba kabinetis istusin ja rääkisin, mis mul vaja on- veel siis tegeleti eelmise kliendiga, ehk siis vormistati erandkorras tagant järele tema kohta käivaid dokumente.

Selle teise inimse kohta peab küll ütlema, et ta ta ei nõudnud endale mingeid eeliseid. Ta käitus väga soliidselt ja viisakalt- vähemasti teenindajatega. Lihtsalt ta on palju tuntum kui mina. Võrdsematest võrdsem...

Riigiasutused vs eraettevõtted

Niisiis olen ma erinevatel põhjustel pidanud viimasel ajal ebatavaliselt palju igasugu asutuste ja ettevõtetega kokku puutuma. Siin-seal on meie e-riiki kritiseeritud. Noh, et oma nime ta ei vääri jne. Mina tahaks küll vastupidist väita. Minu viimase aja kogemus on, et riigiasutused võivad palju kliendisõbralikumad olla kui eraettevõtted.

Viimased pidavat küll tegutsema põhimõttel, et klient on kuningas. Tegelikkuses tundub klient eraettevõtte jaoks oluline olevat niikaua, kuni tema raha veel kätte pole saadud. Hetkel, mil oled oma näpu vanakurjale andnud, pole ilmselt mõtet enam Sinu peale ressursse kulutada. Ehk siis enamasti vastavad klienditoe telefonile tibid, kes ei tea lahendust ühelegi probleemile. Seetõttu pannakse klient mingi kulunud muusikalugu kuulama, et telefonitibi saaks nõu küsida. Ja nii kulub kümneid minuteid, sest teadagi- üks loll suudab rohkem küsida, kui...

Või siis on asjaajamine erasektoris nii bürokraatlikuks aetud, et paneb lausa imestama, kuidas nii keerulisi skeeme on suudetud välja mõelda. Sarnast toimingit riigiasutuses teha on igatahes kordi lihtsam.

Riigiasutus ongi oma olemuselt teistsuguse profiiliga. Aga lõpuks ometi on ära tabatud, et nad ongi ellu kutsutud kodanike jaoks ning selleasemel, et pead liiva alla peita, on tehtud maksimaalne pingutus. Ikka selleks, et mõlemad pooled kõige lihtsamalt oma ülesanded täidetud saaks. Erinevalt erasektorist, on riigiettevõttest palju lihtsam infot saada ka veebist. Samuti on püütud miinimumini viia aeg, mida Sa nende juures istumiseks kulutad. Mis lõpptulemusena viibki rahuloleva kliendni.