kõik pole alati nii nagu paista lastakse

Postimehes väidab üks ajakirjanik, et kaitseväes lokkab rehepaplus või vähemalt selline mulje mul seda kirjutist lugedes jäi.

Ma pole küll ise kunagi vormi kandnud, küll aga olen päris lähedalt kokku puutunud sellega, mismoodi need vormikandjad tegelikult elavad. Kõigepealt on nad ühe pühendunumad töötajad, keda üldse tean. Nad on 24/7 kogu hingega asja juures. Nad arutavad kõikvõimalikel hetkedel, kuidas saaks veel paremini- hoolimata vähestest ressurssidest, mis neil on asja tegelikult ära tegemiseks.

Need inimesed on viimasest 7-8 aastast umbes pool aega Eestist väljaspool veetnud. Ja seda mitte Londonis, Pariisis või New York'is mõnusalt maailma avastades, vaid mõnes sõjaväebaasis nari peal oma kodust unistades.

Nendel inimestel on enamasti elu lõpuni siduv laenuleping, et neil oleks vähegi elamisväärsed tingimused juhuks, kui neil lubatakse mõnikord umbes aasta kodumaal viibida. Teoorias peaks riik neile tagama küll ka lahenduse sellele probleemile, kuid tegelikkuses pole riigil lihtsalt jaksu ja tuleb ikkagi ise hakkama saada, sealjuures konkureerides kinnisvaraturul erasektoris palka saavate huvilistega.

Umbes pooltel neist on fantastilised elukaaslased-abikaasad, kes hirmu alla surudes oma partnereid järjekordsele missioonile saadavad, ise samal ajal kodus kahe eest lapsi kasvatades, kodu remontides ja kõige muuga hakkama saades. Teine pool seltskonda on peamiselt just oma hektilise eluviisi tõttu üle elanud mitmeid suhte purunemisi ja neid ei ootavad koju tagasi vaid vanemad ning sõbrad.

Need inimesed korraldavad Eestimaa erinevates paikades kõige lahedamaid stiilipidusid, matku ja spordiüritusi- sest ka nemad tahavad vaheldust igapäevasele hallusele ja tuuleveskitega võitlemisele- ainult, et neil ei ole võimalik sõita kogu perega Kanaaridele päikest otsima või Alpidesse mäest alla laskma, rääkimata muudest eksootilistest kohtadest.

Jne jne jne

Kui keegi ütleb, et oma õigusi nõudes on neil missioonitunne kaduma läinud- siis tegelikkuses on nad kõige suurema missiooni ja sealjuures ka ära teha tahtmisega inimesed, keda ma tean. Ja see, et lõpuks ometi püütakse oma töökohaga riskides oma õigusi riigile meelde tuletada- see ei ole mingi ahnus. Pigem on riigil suur jupp tööd tegemata jäänud. Ja kui midagi ette ei võeta, kaovad needki vähesed allesjäänud kaitseväest ja selle augu lappimiseks ei piisa sugugi mitte atraktiivsest Hummeriga sõitmisest mõne erakanali kallis reklaamklipis (kuigi iseenesest on ka see üks vajalik personalivärbamise osa).