üllatamisest

ma olen ikka mõelnud, et uutel inimestel meie elus on meid palju kergem üllatada. nad on puhtad lehed ja neilt ei oodata midagi. siis tundubki iga väiksemgi liigutus justkui võlukunstina. sellepärast ilmselt töötavad kõik suhted vähemalt mõnda aega ja püsima jäävad need, mis leiavad midagi ühist ka siis kui üllatusmoment möödas on- aga see on juba teine teema.

ma tean, et mind on raske üllatada. ja ma ei tee seda meelega. ning ma pole kindlasti ainuke. ja sellel on erinevaid põhjuseid. tegelikult pole üllatamiseks ju üldse palju vaja. või siis just ongi väga palju vaja- tahtmist on vaja. mulle öeldi eelmisel nädalal TEMA kohta täitsa õigesti- just sellepärast ongi tema TEMA, et lisaks miljonile muule olulisele asjale, suudab ta mind jätkuvalt ja täiesti siiralt üllatada. ma isegi ei tea, kuidas ta seda teeb (ja ei tahagi teada), aga välja tuleb see tal tõepoolest. seekord siis üks suur pihutäis värvilist rõõmu keset kogu seda hallust. puhas rõõm!