tervishoiust ühe kogemuse läbi

ma sattusin eile meie ravisüsteemiga kokku puutuma. erakorraliselt siis. kui ma olin lõpuks õigest uksest sisse saanud, siis esmajärjekorras tuvastati, kas ma olen ikka maksujõuline. pärast selgus, et polnudki midagi maksta vaja. muidu olid nad igati sõbralikud seal.

siis sai tükk aega oodata ja aega parajaks teha. hämmastav on see, et ooteruumis on neil ajakirjad aastast 2001 ja varasemad (kusjuures täitsa kobedad nägid välja). huvitav, et meie ajakirjade kirjastused seda pole ära tabanud- neil ju kindlasti jääb oma publikatsioone üle ja miks siis mitte ennast sel viisil reklaamida?

igatahes seal istudes ja oodates tekkis ka hirmus tahtmine neile veidi raha annetada. mitte et mul hirmsasti üle oleks. ja mingi snoob pole ma ka. ja ilmselt nad investeerivadki eelisjärjekorras hädavajalikku. aga no need ooteruumid on ikka päris õnnetud. ma olen ikka imestanud, et kuidas mõni rikkur kukub žeste tegema kui sellisest kohast läbi astuma satub. aga tõepoolest- iga päev ju ei puutu sellega kokku ja siis kui puutud ja näed, kuidas nad püüavad, aga ikka on asjal kuidagi selline second hand maik man- siis tahaks ka suuta midagi ära teha. tegelikult oleks neile vaja hoopis süsteemset lähenemist, mitte selliseid hektilisi rahasüste.

minuga suhtles üks noor ja igati sõbralik arst. tegi ilmselt kõik, mis tema võimuses oli. lõpuks kirjutas retsepti ka. aga seda nõu ta mulle enam anda ei osanud, kus kohast saab kell 10 õhtul need rohud välja lunastada.

ehk siis kokkuvõtteks- üritatakse anda endast parimat- aga väga väikeseid asju muutes saaks seda suurt ja kohmakat süsteemi palju inimlikumaks muuta mu meelest. haiglad on meil kõik küll n-ö eraettevõtted, aga seda heaperemehelikku kätt veel päris kõikjale ei ulatu. aga nad on ikka täitsa palju edasi arenenud tegelikult.