kummaline, et tihti me märkame inimest hinnata/tunnustada või lihtsalt hea sõnaga meeles pidada alles siis, kui on oht, et me temast ilma jääme või halvemal juhul olemegi jäänud. aga ju siis on vaja seda distantseerumist, et aru saada, mis ja kuidas tegelikult. kahju lihtsalt ses mõttes, et tihti võib kasvõi üks sõbralik sõna päeva palju ilusamaks teha. miskipärast aga ei julgeta/ei taheta/ei jõuta seda öelda enne, kui on juba hilja. aga sed aon ju nii lihtne muuta :)!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar