salaunistused

käisime sõbrannaga kohvikus ja no mis me seal ikka tegime- pläkutasime. ja siis ta tuli välja avaldusega, et nüüd on elu paigas ja justkui unistamisel enam mõtet polekski. noh et kaks last ja mees, kes on teel professori tooli poole- siis ju enam miskit kardinaalselt muuta ei ole võimalik.

well, mina ikka ei taha nii kergelt alla anda. kuigi mul ei ole ülaltoodud tingimused täidetud, tahaks ma ikka mõelda, et kui kopa ette viskab, siis võib otsast alata. ja oma lühikese elu jooksul on mul täitsa mitu asja teostamata jäänud.

üks neist on kindlasti kohviku mõte. mis oleks koht täpselt minu kiiksudega ja kus ma saaks inimestele ise kohvi lauda viia ja mõnikord ka mõne huvitava persooniga ehk natuke juttugi ajada.

siis olen ma ikka jälle tahtnud ära proovida filmide tõlkimise tööd. mitte et mul mõni võõrkeel nii heal tasemel oleks, aga ikka tundub telekat vaadates, et appi, kes siis niiviisi. see oleks ju ka natuke arendav töö ja mulle tundub, et suht paindlik ka.

ja lastbutnotleast- juba noore plikana on mul põlvi nõrgaks ajanud suursaadikute salapärane maailm. küll peamiselt läbi raamatute, aga ikkagi. midagi selles on, mis tõmbab.

niiet olgugi, et mul on korralik cv ja selliseid mõtteid üks mõistlik naisterahvas ju ei peaks mõtlema, siis ei keela ma mõnikord endale unistamist.