distantssuhtest ja valikutest

rääkisime ükspäev sõbrantsiga distantssuhetest. eks tänapäeva elu ongi natuke teistmoodi ja siuke variant ei olegi enam miskit nii erilist. vähemalt ma oskan täitsa vabalt kohe mitu mitu paari oma tutvusringkonnast nimetada, kes vähemalt mõnda aega nii on hakkama pidanud saama. niisiis sõbrants on hetkel valiku ees, et kas või mis (iseasi kas kaine mõistusega on alati siukseid asju üldse võimalik otsustada). no ja mina siis vist suht vana kala.

et minust/meist siis. kõigepealt oleme ikka tõesti erilises olukorras, sest traditsioonilisest ühiskonnast tulnute jaoks on täiesti iseenesest mõistetav, et me vähemalt praegu ainult ninapidi koos peaksime olema, oleme ikka väga paljusid silmi pööritama saanud. enamasti muidugi vaadatakse mulle otsa ja küsitakse, et miks ma siis ei ole ära kolinud...

aga sellline oli meie kokkulepe- et pingutame natuke niiviisi ja pärast ehk sellevõrra lihtsam mõningaid järgmisi otsuseid teha. kellelegi seda varianti kodus järele proovimiseks küll soovitada ei julge. eks igaüks teeb oma valikud ise. tahtsin pigem enda jaoks ka mõned mõtted alles jätta. ma ei saa küll 100% mõlemi eest rääkida, aga enda seisukohalt võin öelda, et see oli õige otsus. aga sellise asja õnnestumiseks peavad ilmselgelt mõned tingimused täidetud saama.

kõigepealt ilmselt on palju kaasa aidanud see, et me ei olnud alles tuttavaks saanud, vaid juba mõnda aega koos olnud, niiet teatud rutiingi olemas. niipalju kui seda meie puhul üldse olla saab muidugist. sellevõrra parem ka teineteise tundmine ja mitte väheoluline- usaldus. lisaks sellele veel teineteisega rääkimise-kuulamise oskus, mis läbi mõningate õppetundide ja möödarääkimiste hästi tööle on hakanud. no ja muidugi geograafia ja tänapäeva liikumisvõimalused, mis võimaldavad ikka asjade kriitiliseks minnes suht lihtsalt jälle omavahel kokku saada. lisaks veel teadmine, millal see kõik umbes otsa saab ja kui palju veel pingutada vaja. no ja siis muidugi piisavalt huvitavaks elatud elu, et ka teineteisest eemal olles üksinda iseendaga igav ei ole.

see aasta on üllatavalt kiirelt möödunud. loomulikult on raske olnud, kui peab üksi külmade linade vahele pugema. ja süüa ei viitsi ka ju nii korralikult vaaritada. ja igasugu seltskonna- ja kultuuriüritustel oleks palju lahedam koos käia jne jne. vähemalt samapalju saab siia kõrvale ka plusse panna: on peaaegu et võimatu teineteisest ära tüdineda. koos oldud aeg on ekstra kvaliteediga ja mõtetuteks nääklemisteks ei jää lihtsalt aega (mitte et me varem mingid taldrikuloopijad oleksime olnud). lisaks sellele õpid sa inimest tundma hoopis uue nurga alt ja see on hämmastav, kui palju häid üllatusi veel peidus on :).

ma ei oska öelda, mida ma järgmine kord teeksin, kui miskipärast samasse olukorda satuksin. ilmselt see sõltubki väga väga paljudest nüanssidest. aga praegu igatahes lõpp paistab ja ma pakin vaikselt asju...