Hommikul oli meil suht varane äratus ja juba 9.15 võisimegi kodule lehvitada. Ilm oli juba nädala jagu olnud sombune, nii et üldse ei olnud kahju lahkuda. Maantee oli täis oma tigumajakestega reisivaid hollandlasi, kellele hiljem lisandusid ka belglased. Omaette huvitav reisimisviis- kuudiga, nagu me neid hellitavalt kutsume. Neid muideks on igasugu valikus- nii sport-, hobi- kui ka luksversioon.
Lõunat sõime juba kuulsa Luksemburgi Petrusse oru serval. Enne hertsogiriigist lahkumist tankisime paagi veel odavat bensiini täis. Kummaline, et Euroopa ühes kalleimas riigis on bensiinihinnad suht soodsad (1.20 €). Sealseid tuttavaid ei hakanud mitte õrritamagi, sest peamine eesmärk oli õhtuks Prantsusesse jõuda ja seda me ka tegime. Vahepeal sai selgeks ka asjaolu, et lisaks ammu teada tõsiasjale, et blond ja kaardilugemine ei käi hästi kokku, mõjuvad blondid karvad ka navigatsioonisüsteemi tööle häirivalt. Kõigest hoolimata jõudsime me õhtul kell 6 Strasbourgi.
Arvasime, et leiame eest ühe kivist ja klaasist eurolinna, kuid Strasbourg üllatas oma tõeliselt vahva vanalinnaga. Otsisime ülesse ka Lonely Planet’i poolt kiidetud hästi võimsa katedraali, käisime kommipoes
ja oligi aeg oma hotelli poole suunduda. Meie senised suvised reisimised on olnud küll autoga, kuid koos telgis ööbimise võludega. Vahepeal laienenud reisiseltskonna tõttu, aga mõtlesime, et ei hakka 6-kuust inimesehakatist veel kõigi maailma võludega üllatama ja nii me proovisime seekord siis erinevaid hotelle.
Hotell asus 70 km Strasbourgist eemal- Riquewihr’is, viinamarjaistanduste regioonis. Peale sissetšekkimist jalutasime söögipoolist otsima. Hetkeks tundus, et kell 10 õhtul võibki söömata jääda, sest kõik köögid olid juba suletud ja inimesed nautisid veel viimast klaasi veini. Õnn oli aga meie poolt ja saime siiski ühes vahvas restoranis veel kohalikku linnuliha mekkida. Oiiii kui mõnus on pärast sellist pikka päeva üks soe dušš ja jahedad linad.
1 kommentaar:
ihii, Karolin on juba nii suur :)
Postita kommentaar