Hommikul vaatasime siis selle väikese Modena linna vaatamisväärsused ka üle- kirik, mille fassaad oli kahjuks tellingute alla peidetud, kuid sees käis parajasti hommikune missa. Seejärel jalutasime ümber sõjaakadeemia ja lihtsalt mööda parke ja toredaid tänavaid. Kui tundus, et pilt enam-vähem selge, sõitsime Maranellosse- punaste autode mekasse.
Kui palju särasilmseid mehi seal oli! No punaseid autosid ja palju "hobuseid" muidugi ka! Kihvt on vaadata nende ajalugu. Blond pani muidugi enamasti rõhku autode välimusele, aga ma sain kohaliku maketi peal ka selgeks, kus autol sidur on :) ja taas kord tuli tõdeda, et suurus ei loe!
Ei tea, kas palju punast värvi või miski muu põhjustas selle, aga avastasime järsku, et meil on kõhud veits tühjad. Leppisime kokku, et sõidame mõnd väikest teed pidi mõne suurema poeni. Aga võta näpust! Väikeste teede ääres ei ole poode ja kui me ühe lõpuks läbi häda leidsime, siis selgus, et neil on seal 13-15 lõuna. Okei, kehitasime õlgu ja kadestasime itaallasi, et küll on mõnus neil tööd teha nii ning otsustasime sõita Parmasse sealseid delikatesse nautima.
Kohale jõudsime paar minutit enne kolme ja mis me teada saime? Kõik söögikohad on suletud 15-19. Selleks ajaks oli kõht juba täitsa tühi, kuigi me olime ära söönud kõik autos olnud puuviljad ja Šveitsi bensukast ostetud kommid. Peale paari kilomeetrit leidsime siiski koha, kus turistidele halastati ja sõime esimesed ettejuhtuvad tortelliinid. Kui aju suutis jälle veidigi valikuid teha, otsustasime end poputada Itaalia jäätisega. Õpetund võetud ja elu oli jälle ilus.
Õhtusöögiga vedas meil rohkem- kuna meil on Modenas tutvusi, siis seekord sõime privaatsel pinnal, nautisime veini ja seltskonda ning juttu jätkus kauemaks! Lõpetuseks tegime veel ühe kesköise jalutuskäigu soojas kliimas, mis on põhjast tulnutele omaette atraktsioon! Mõõõnus!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar