veinijahil

miks ma nii ammu siia kirjutanud pole? no lihtsalt vahepeal on jälle nii huvitav olnud, et ahmi ainult õhku (no teised kulistasid veini ka). ehk siis vahepeal sai täitsa pikalt kodumaad visiteeritud ja siis ise külalisi vastu võetud. seejärel pakkisime taas asjad ja suundusime riiki, kus inimesed söövad nii iseenesestmõistetavate nägudega oma igapäevast õhtusööki Villeroy&Boch nõudelt, et hakkadki arvama, et nii peab! igatahes, muljeid on palju, palju!

muidu käisin ma seal väikeses hertsogiriigis ikka tööd tegemas ja siis ei osanud ma ette kujutadagi, et ükskord satun ma sinna puhkama... aga ära iial ütle iial! ikka ja jälle tuleb tõdeda, et parim viis maid avastada on ennast mõnele kohapeal elavale sappa sokutada. nii me siis tegimegi. esialgne plaan oli veeta R-i ja tema pere juures üks öö, aga nii kui olime üle nende ukseläve astunud, hakkasid plaanid muutuma. ja siis me olimegi nagu külalised halvast unenäost- lõpuks veetsime seal ju tervelt 3 ööd. ja meile väga meeldis. õnneks võõrustajatel ei paistnud ka väga selle vastu midagi olevat.

soojenduseks käisime reedel siis kohalikus Villeroy & Bochi tehase vabrikupoes. ausalt, ma oleks sinna jäänudki! kuidas saab nii olla, et nõusid, mida Euroopa ääremaadel müüakse vaid valitud kauplustes, saab nii iseenesestmõistetava näoga lihtsalt korvi laduda. ilmselgelt on see minu kiiks, aga ikka oli ilus küll. ja mõned valged asjad tõin sealt koju ka :). edasi nautisime omapead kohalikku idülli- imetlesime utetallesid ja viinamarjavõsusid. no ja vahepalaks ostsime valget veini ka. olgu öeldud, et neil seal on kombeks veini kasti kaupa osta! seejärel said ka kohalikel ametlikud kohustused otsa ja ülejäänud õhtu nautisime seltskonda. hämmastav, kuidas mõne inimesega on kohe algusest peale nii lihtne jutule saada!

laupäev oli täis uusi üllatusi nimelt meie sommeljeest võõrustaja võttis meid kaasa väikesele veinituurile naaberriiki. ma olen ikka enne ka viinamarju kasvamas näinud. aga see, mismoodi nad seal suure Saksamaa lääneservas kasvavad, on muljetavaldav. kehakinnituseks peatusime ühes väikeses linnakeses. see aga ei olnud mingi tavaline piprpihvi närimine. meie reisiseltskonna poolt ühel häälel heaks kiidetud parim lambaliha, mida me proovinud oleme. lisaks sellele eelnenud ja järgnenud road, mis olid niisama nauditavad nii visuaalselt kui ka maitstelt. no ja loomulikud veinid, mida me sinna juurde mekkisime. ja et i-le ka täpp panna, tuli kokk isiklikult meie kiidusõnu vastu võtma. seda kõike lihtsalt peab ise kogema ja kui kallis lugeja Saksamaale satub, siis võimaluse korral tasub ülesse otsida Bernkastel-Kues'i linnakese restoran-hotell Märchen (www.anno1640.com). no ja muidugi sai kogu tee igasugu veinitarkust kuulata, mis nii nakatav oli, et hakka või võimalusi otsima, et ametlikult jälle veini juua tohiks.

ning nagu üks väärt rahvatarkus ütleb- sõpru ja kingi ei ole kunagi liiga palju, sai tasakaaluks uuele sõprusele ka ilusad jalakaunistused sealt kaasa toodud.
eile koju jõudes tüdesime koos, et tööl käimine hakkab puhkamist segama. muidu oleks ju tore koha Canne'i filme vaatama minna, aga vahepeal peavad mõned meist ka asjalikud olema!